Töötervishoiuarstina leian, et loomulikult on see vajalik. Samas olen püüdnud mõista, miks üsna sageli, tööandjad või töötajad, seda tervisekontrolli ei aksepteeri või nimetavad mõtetuks. Samuti on tekkinud, viimasel ajal, osade perearstide hulgas arusaam, et töötajatele saavad ju ka nemad teha tervisekontrolli – milleks töötervishoiuarste vaja on.
Proovin veidi argumenteerida ja ehk on siis parem mõista töötervishoiuarsti poolt läbiviidava tervisekontrolli vajadust.
1. Esiteks on oluline tervisekontrolli kvaliteet. See tegelikult algab asjaolust, kes viib tervisekontrolli läbi – on see töötervishoiuarst, üldarst, perearst või nt töötervshoiuõde. Teine kvaliteedi kriteerium on, kus seda kontrolli tehakse – missugused on tingimused ja võimalused, et teostada kvaliteetset meditsiiniteenust – analüüsid õigeagselt laborisse ja koheselt ka vastused, uuringute tegemise võimalused tervisekontrolli ajal ja millises töökeskkonnas tehakse töötajate tervisekontroll.
Kolmas kvaliteeti näitav detail on uuringute mahud ning nende sobivus antud ametikohale, samuti mis ajakestusega viiakse ühe töötaja tervisekontroll läbi. Kas see on nö liinitöö – iga töötaja(patsient) on õe- ja arsti juures väga lühikest aega (nt arst võtab vastu 10 – 15 minutit) või siiski saab peale analüüse ja uuringuid patsient optimaalse tähelepanu töötervishoiuarstilt,sel juhul on arsti vastuvõttu pikkus 25 – 30 minutit. Viimase puhul arutatakse läbi eelmised töökeskkonnad tööelus, tutvutakse varasemate haigustega, mis on olulised töövõimes. Seejärel alles, püüab arst selgust saada – läbi analüüside ja uuringute ning haigusanamneesi- milline on hetke töötaja tervis ja kas see võimaldab töötada edasi samal ametikohal.
Alati on vajalik töötervishoiuarstil läbi mõelda, kas patsiendi puhul on vaja alustada või jätkata tervist edendavate meetmetega. Need on siis ravimeetmed, töökeskkonna kohandamise meetmed, isikukaitsevahendite või abivahendite kasutamise meetmed, töökorralduslikud meetmed, ohutegurite vältimise ja välistamise meetmed.
2. Kasulikkus tervisekontrollist. Kuidas ma olen saanud aru, et tööandjate poolt töötajate suunamine tervisekontrolli on kasulik? Tänu töötervishoiualasele tervisekontrollile jõuab väga palju tööealisi inimesi arsti (ka eriarstide) juurde ka siis, kui nad arvavad, et on täiesti terved ja pole „tervisel häda midagi“. Sageli on just sellise mõtlemisega mehed (vanuses 35 – 60) kellede „geenidesse on sisse kirjutatud“ , et arstile tuleb minna alles siis, „kui üks jalg on juba hauas“. Loomulikult ei käi see kogu meespopulatsiooni kohta, lihtsalt sellist mõtlemist on rohkem meeste hulgas. Ei saa salata, et näen iganädalaselt üksikuid naistöötajaid, aastates 50-65, kes samuti pole 10.15 a end arstidele näidanud.
Seega kui me räägime esmatasandi arstiabi kättesaamisest ja haiguste ennetamisest, siis just töötervishoiuarstid näevad sageli just neid inimesi oma vastuvõtul, kes on „terved“, kuid kellede õigeaegsed terviseuuringud – ja tervise edenduslikud meetmeid võimaldavad kokku hoida nii riigi raha kui ka hoida muutumatuna või isegi suurendada pere sissetulekut. Me näeme oma vastuvõttudel inimesi, kel on tekkimas või juba tekkinud tervisehäired, mis viivad tõsisema ja kroonilise haiguse tekkimisele.
Saan kindlalt väita, et 21 aasta jooksul, olen päästnud tõsisemast haigestumisest ja isegi enneaegsest surmast, sadu inimesi – võib-olla isegi rohkem. Mitte sellega, et olen hakanud neid ravima, vaid nad on jõudnud õigel ajal perearstidele või eriarstidele, operatsioonidele. Samuti on nii mõnigi muutnud oma elustiili ja ravisoostumust ning arusaama oma tervise hoidmise osas. Seega mina leian, et töötervishoiuarst teeb suure töö ära, et meie elanikkond oleks tervem ja õigel ajal jõuaks vajalike arstide juurde.
3. Erinevus töötervishoiuarsti ja perearsti vahel (mõlemad esmatasandi arstid).
Töötervishoiuarstil on pädevus hinnata töökeskkonna ohutegurite seost töötaja tervisega – kuidas ohutegurite mõjud väljenduvad inimese organismis. Ohutegurite toime võib olla töötajale endale märkamata, kuid on olemas juba sümptomid või veres mingid muutused, mis viitavad tervisekahjude tekkimisele. Samas on ka nii, et töötajal olevad üldhaigused võivad teatud ohutegurite toimel progresseeruda.
Arusaam tervisekontrollist, et see on ainult vererõhu mõõtmine, pikkuse-kaalu hindamine, vereanalüüsi tegemine ja otsuse välja kirjutamine – see tegelikult nii ei ole. Toon ühe tavalisima näite – kõrge vererõhk ehitustöötajal või juhtivtöötajal, eriti kui ta on veel nt 30-40-ndates aastates, viitab väga sageli töökeskkonna ohutegurite toimele. Esimesel juhul on selleks müra töökeskkonnas ja raske füüsiline töö kui ka tihti pikkade tööpäevade tegemine. Teisel juhul suur vaimne koormus ja sageli ka ületundidega töötamine, vastutus, kohustused töötajate ees ja kõiksugu probleemide lahendamise vajadus – juhtivtöötajale mõjuvad psühhosotsiaalsed ohutegurid. Seega ei saa alati öelda, et kõik vererõhuhaigused ja südamekahjustused on meil alati geenidega antud või tingitud halvast elustiilist, ülekaalust jne. Tuleb otsida nn inimkehaväliseid põhjuseid. Muideks – vaimne koormus ja kurnav töö põhjustab II tüübi diabeedi tekkimist, tekitab mao-sooletrakti haiguseid kuni haavandtõve tekkimiseni, tõstab vähiriski.
Eeltooduga tahangi öelda, et kui mina töötervishoiuarstina, tegelen vastuvõtus patsiendiga – kuulan kopse-südant, vaatan luulihaskonda ja neuroloogilist leidu, vaatlen nahka, hindan vaimset seisundit ja uuringute -analüüside tulemusi , siis samal ajal tegelen ma aktiivse mõtlemisega ja küsimustele vastamisega. Nimelt, kas või millised on tänased tervisnäidud seotud varasemate ja praeguse ametitega ning töökeskkondadega. Viin, patsiendi töötamise kohta saadud info, tema tervisenäitudega kokku. Alles seejärel on võimalik teha otsuseid tööle sobivuse või ajutiselt mittesobivuse osas, ääremisel juhul ka üldse keelata töötamine olemasoleval ametikohal.
Selleks on töötervishoiuarste õpetatud ülikoolis 4 aastat, lisaks üldarsti kutsele. Me oleme eriarstid ja mõtleme oma erialal teisiti, sest olema õppinud töötervishoiualast seadusandlust, töökeskkondades käinud ja teinud ise erinevate töökeskkondade riskianalüüse. Töötervishoiuarsti poolt teostatud tervisekontrolli üks eesmärke on, et töötaja suudaks jätkata töötamist, ja seda mitte ainult täna, vaid ka tulevikus, olgu ta siis noor, keskealine või pensionieelik.
Meie, enamjaolt, ei ole raviarstid, vaid oleme difdiagnostikaga tegelevad arstid – sõelume välja haigused, olemasolevate haiguste tekkepõhjused, anname info patsiendile, kuhu eriarstile oleks vajalik pöörduda, kas on vajalikud lisauuringud. Samuti anname info, mida töökeskkonnas muuta või mida patsient (töötaja) saab ise teha oma tervise heaks. Selline läbimõeldud töötervishoiuarsti vastuvõtt, just arsti kabinetis, on tavaliselt kestusega 30 minutit, terviseprobleemide puhul enamgi.
Veel on tööandjad visanud õhku küsimuse, kas ikka kõik töötajad (just kontoritöötajad) peavad käima tervisekontrollis töötervishoiuarsti juures. Siin oleks vastus, et tõesti aastate jooksul olen ma aru saanud, et oluline on töökeskkonnas töötajale mõjuvad terviseriskid üle vaadata. St jah, peaks hindama neid, tehes riskianalüüsi (kas oma jõududega või paluma abi). Mina isiklikult arvan, et kontoritöötajate puhul, kes on vähemalt 50% koormusega tööl, võiks hinnata ära kontoritöökoha ergonoomia (sh kaugtöökohas) ja siis vastavalt tulemustele saata kontrolli (st kui ikka on väga valesti kujundatud arvutitöökohad või ei olegi neid nt kaugtöökohtades). Muideks – töötamist kaugtöökohal tõesti peab tööandja hindama – swlgitama välja, kas on ohutu. Samas, armsad tööandjad, teil on õigus keelduda töötajate, kaugtöökohal töötamise, lubamisest. Eriti, kui teil on anda ergonoomiline arvutitöökoht kontoris ja saate olla kindel, et töötaja tervis ei kahjustu seal. Seega kaugtöökoht on luksus nii töötajale, kui ka tööandjale! Kahjuks tööandjale lisandub kaugtöö puhul vastutus (kaugtööl oleva töötaja) tööohutuse osas – nii on see tänase töötervishoiualaste õigusaktide järgi.
Kokkuvõtteks
Eeltoodu põhjal, kui suutsite ikka läbi lugeda, andsin väikese ülevaate minu töö eripärast.
Kui olete pettunud teile osutatud tervisekontrolli teenuse osutamisest, siis on võimalik otsida uus teenuse osutaja, samuti on võimalik käia mitme töötervishoiuteenistuse juures tervisekontrolle tegemas. Viimane mõte on hea selleks, et võrrelda teenusepakkujaid ja siis tulevikus (soovi korral) valida endale sobivaim. Ei soovita takerduda tervisekontrolli hinda – et kas on kallis või odav, või kas tervisekontroll oleks kohe kõrvalmajas tehtav. Kui soovite töötajate rahulolu, siis pange rõhku tervisekontrolli hinna ja kvaliteedi suhtele. Uurige, miks on teile pakutud uuringud vajalikud ja kas uuringute maht on optimaalne ning sobiv. Püüdke saada infot, kas teie töötajaga tegeletakse vastuvõtus piisavalt, kes viib läbi tervisekontrolli, kui kiiresti teenindatakse näiteks arsti juures töötajat. Kui võimalus, uurige töötajatelt tagasiside, varasemalt tehtud tervisekontrollide osas – kas nad on rahul või mida nad ootasid tervisekontrollilt ja kas ootus täitus.
Töötajate tervisekontrollil on mõte, kui seda ikkagi teeb töötervishoiuarst või, kui teeb töötervishoiuõde või üldarst, siis võtab patsiendi terviseinfo ja tööanamneesi kokku ikkagi töötervishoiuarst. Samuti on oluline, et töötaja saab infot oma tervisenäitajatest ja seda keeles, millest ta saab aru (st mitte arstikeeles). Töötajate rahulolu on suurem, kui ta saab teada, kuidas oma tervist hoida või töökohta kujundada tervisesõbralikumaks (nt arvutitöökohta saab töötaja väga hästi ise kujundada endale sobivaks, kuid peab teadma, mida teha).
Annika Küüdorf, töötervishoiuarst
